Mine sisu juurde

Jaan Oks

Allikas: Vikipeedia
Jaan Oksa haud Tallinnas Rahumäe kalmistul
Jaan Oksa haud Tallinnas Rahumäe kalmistul

Jaan Oks (28. veebruar 1884 Pärsama vald25. veebruar 1918 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Jaan Oks oli pärit Saaremaalt Ratla külast Pärsamaa vallast.[1] Ta lõpetas 1902. aastal Kaarma seminari. Töötas aastatel 19051911 kooliõpetajana. Massu vallakooli juhatajana asus ta tööle 1905. aastal. 1907. aastal sõitis ta Samaara kubermangu kösterkooliõpetajaks. Oli tubli koolmeister, aga alkoholiprobleemide tõttu vallandati pärast paari tööaastat.[2]

1912. aastal saadeti ta ilma kindla töö- ja elukohata sundkorras kodukohta Saaremaale, kus tegeles peamiselt füüsilise tööga. 1914. aastal mobiliseeriti Oks sõjaväkke, kuid tervislikel põhjustel teda rindele ei saadetud ning ta viibis Petrogradi sõjaväehospidalis, 1915. aastast Tallinnas merekindluse ehitustöödel. Mais 1917 paigutati luutuberkuloosi põdev Jaan Oks Tallinna Linnade Liidu haigemajja, oktoobris Tallinna priihospidali, kuid haiguse ravimine oli lootusetult hilinenud.[3]

Kirjutas (eriti aastatel 19061910) rohkesti proosat, luulet ja kirjanduskriitikat ning publitsistikat – enamik on hävinud. Lisaks kirjutas ka arvustusi, mida iseloomustavad järsud maitseotsustused ja otseütlemised. Oksa üksikud tööd ilmusid "Noor-Eesti" albumeis ja Noor-Eesti ajakirjas, enamik jäi avaldamata. Oks saatis neid ise laiali ajalehetoimetustesse, kuhu need jäidki.[4] Friedebert Tuglase sõnul, kes Oksaga kümmekond aastat kirjavahetuses oli, "on Oks kirjutanud ühes luuletustega mitu- ja mitusada tööd."[4]

Lühiproosakogud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Tume inimeselaps" (1918)
  • "Neljapäev" (1920)
  • "Kannatamine" (1920)

Kriitikakogu

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Kriitilised tundmused" (1920)
  1. Vaino Vahing, E me ipso (Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1990), lk 17.
  2. Vaino Vahing, E me ipso (Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1990), lk 33-34.
  3. Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995. Lk. 385
  4. 4,0 4,1 Jaan Oks, Vaevademaa (Tallinn, kirjastus Perioodika, 1967), lk 186.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]